Sügis juba käega katsuda,

aga magusad suvelõhnad metsade vahel pole veel kuskile kadunud. Ei olegi ma aru saanud, millised taimed neid levitavad, aga igatahes olemas nad on, ja sugugi mitte sügiseselt küpsed. Mais aga tundus küll valmis saanud olevat. Talunikel varsti aeg teda koristada ning linnasaksu mööda labürinte jooksutada.

Suvelõpu laatade aeg on ka käes. Me käisime eile oma küla laadal. Kuigi maakonna koolilastele oli just laadakülastuseks vaba päev antud, polnud neid ja nende vanemaid täis topitud autode voog ka päikseloojangu eelseks tunniks vaibunud. No tuhatkond külastajat seal laadaväljakul ikka ringi jalutas, lisaks veel sadakond söögivalmistajat, mängujuhti ja loomatalitajat. See tohuvabohu olevat isegi kohaliku, kuid üritusest varem mitte osa võtnud külastaja jaoks elamuseks olnud.

Mis me siis tegime? Karussellidele-hipodroomidele seekord ei läinud. Sõime kõhud laadatoitu - poola ja itaalia vorstikesi ketšupi või hapukapsaga saia vahel, suitsukalkunikoibi, maisikooki peidetud viinereid, fritüüritud paneeritud sibulaid ja maisitõrvikuid, taldrikusuurusi õhulõhedega pontšikuid ja õunapomme - täis. Fritüüritud Domino küpsised, karamellkattega õunad, värskelt pressitud magus sidrunijook ja mitmed kirjeldamatud liharoad jäid kõhuruumi piiratusest tulenevalt järgmiseks korraks. Väljanäitusele toodud pudulojuseid vaatasime ka. Kõige naljakamad olid laadal sündinud tosin paaripäevast põrsast ning peaaegu kerakujulised ilmekate nägudega pikavillalambad. Kas just nende või kaaskannatajate lambukeste kasukast saadud joogipulbriga värvitud villatupsud ei olnud üldse naljakad. (Joogipulber on enamasti punane või kollane pulber, mida lisatakse joogiveele, et teha mõnus, maitsev jook, mis, ei saa salata, tihtipeale värvib keele või suunurgad pulbri värvi.)

Toredat romantilist suvepilti

tahtsin juba ammu-ammu siia kaunistuseks üles riputada. Aga ei saanud sest suvisest fotojahist asja. Nüüd siis otsustasin näiteks panna oma viimase klõpsu, laupäevasest DC-st. Käisime koos filmisõbra Jasoniga pealinnas üht Vene väärtfilmi vaatamas (Starkovski "Stalker" kui soovite teada) ja kahjuks ei olnud kuulnud, et samaks pärastlõunaks oli üks siinne sõjavastane rühmitus demonstratsiooni/marsi korraldanud. Tulime metroost maa peale ja leidsime end lippudega vehkivate, lippudesse, jahimehekuubedesse ja Harley Davidsoni särkidesse mässinud habemeliste meeste keskelt. Siiski, siiski, mõni õbluke lillelise kleidi ja lasteaialapsega noor ema oli ka. Hõikasid seal u-s-a, u-s-a ja hoidsid Toetame oma [sõjaväe]üksusi! laadis silte püsti. Millegipärast seisid nad kõik kõnniteel, rauast teisaldatavate väravate taga reas. Alles hiljem saime aru siis, et nonde piketeerijate eesmärk polnud mitte kahekordsetes punastes bussides sõitvatele turistidele lehvitada ja kõnniteid ummistada vaid hoopiski päeva põhidemonstreerijatele, tuhandetele marssijatele oma veendumusi hõikuda.

Suvi on puhkamiseks, eksju.

Kui suvi läbi, siis võib jälle uue innuga vanade, tubaste asjade kallale asuda, eks ole? Ha-haa. Aga tegelikult, kuidas inimesed peavad oma uue-aasta lubadusi? Ja kuidas nad suhtuvad 24-tunnistesse päevadesse, millest pea iga neljas tuleb tööle pühendada? Mis ma siinkohal püüdsin öelda, oli, et minu arvates on aeg ammu küps nelja- või isegi kolmepäevasteks töönädalateks.

See omakorda meenutas mulle üht viimatist uurimusuudist ameeriklaste tööharjumuste kohta. Olid teised nii uhked oma esikoha üle maakera suurimate töövihtujate ja kõrgeima produktiivsusega töötegijatena. Aga milles seda produktiivsust mõõdetakse? - toodetud dollarites! Sugugi mitte nii uhked ei olnud nad ühe teise raporti üle, mis kuulutas, etviimase aasta jooksul pole ülekaaluliste inimeste hulk üheski osariigis vähenenud. Vaid ikka vastupidi. Kuid noh, selleteemalisi jutte võib kuulda iga päev ja seetõttu võib seda kui taustamüraks pidada ning vabalt eirata ja oodata hoopis uudist, mis kuulutaks doktorite edusammust selle "haiguse" võitmiseks.

Mõnest kohast mööda minna

ilma, et kirjutaks, on väga raske kui mitte võimatu. Neljapäeva õthul näiteks parkisin autot ja tegin linna peal väikse tiiru ning siis märkasin ühel ristmikul sildikest, mis kuulutas: nüüd avatud Euro market! Ohoo, mõtlesin, vaja mõnikord käia ja järele vaadata, mis need Fredi venelased ka üles leidnud on. Sest kes muu, kui slaavi rahvad eurokaubandusega tegelevad. Täna siis seadsimegi oma jalutuskäigu niimoodi, et Kiriku(te) tänav marsruuti jääks. Leidsime üles, astusime sisse. Väike poeke nelja rea riiulitega. Olid kuivained- manna ja tatar, maisipulgad, liha- ja kalakonservid, mitmesugused vekitud juurviljad, hispaania mahlajoogid ning väike piimalett. Leti taga seisis noor vene naine ja püüdis ameerikalikult naeratada. Valisime välja kefiiri (et kas on teistsuguse, õigema maitsega) ning Sakslaste marineeritud seened (kukeseene isu pole nii kerge kaduma) ja raamaturiiulist leidsime NSVL-s välja antud Jaan Krossi lühijuttude raamatu. Kohupiim ja maitsestamata manna jäävad tolleks korraks, kui küpsetamistuhin peale tuleb. Kalevi šokolaadid ehk pidulikemateks puhkudeks.

Veel kuulsin, et just eelmisel päeval oli müüjanna vestelnud teise neiuga Eestist, keegi Olga Tallinna lähistelt olevat läbi asunud. Nojah, teenindajainimestelt ikka mõnikord harva-harva kuuleb, et ümbruskonnas meid liigub, aga ise jutuotsale pole trehvanud. Mida ma siin jututangi! Vaid ühel korral, kuskil juuli lõpupoole proovisin seda kohalike lähenemist, et sekkusin võhivõõraste inimeste vestlusse. Sest nemad ei näinud õiget lahendust teadvat ja no kuidas ma jätan ütlemata. Aga staadionitel või restoranilaudades on niimoodi, et keegi ei tohi pahaks panna, kui naabrid nende jutuajamist järgivad.