Sügis juba käega katsuda,

aga magusad suvelõhnad metsade vahel pole veel kuskile kadunud. Ei olegi ma aru saanud, millised taimed neid levitavad, aga igatahes olemas nad on, ja sugugi mitte sügiseselt küpsed. Mais aga tundus küll valmis saanud olevat. Talunikel varsti aeg teda koristada ning linnasaksu mööda labürinte jooksutada.

Suvelõpu laatade aeg on ka käes. Me käisime eile oma küla laadal. Kuigi maakonna koolilastele oli just laadakülastuseks vaba päev antud, polnud neid ja nende vanemaid täis topitud autode voog ka päikseloojangu eelseks tunniks vaibunud. No tuhatkond külastajat seal laadaväljakul ikka ringi jalutas, lisaks veel sadakond söögivalmistajat, mängujuhti ja loomatalitajat. See tohuvabohu olevat isegi kohaliku, kuid üritusest varem mitte osa võtnud külastaja jaoks elamuseks olnud.

Mis me siis tegime? Karussellidele-hipodroomidele seekord ei läinud. Sõime kõhud laadatoitu - poola ja itaalia vorstikesi ketšupi või hapukapsaga saia vahel, suitsukalkunikoibi, maisikooki peidetud viinereid, fritüüritud paneeritud sibulaid ja maisitõrvikuid, taldrikusuurusi õhulõhedega pontšikuid ja õunapomme - täis. Fritüüritud Domino küpsised, karamellkattega õunad, värskelt pressitud magus sidrunijook ja mitmed kirjeldamatud liharoad jäid kõhuruumi piiratusest tulenevalt järgmiseks korraks. Väljanäitusele toodud pudulojuseid vaatasime ka. Kõige naljakamad olid laadal sündinud tosin paaripäevast põrsast ning peaaegu kerakujulised ilmekate nägudega pikavillalambad. Kas just nende või kaaskannatajate lambukeste kasukast saadud joogipulbriga värvitud villatupsud ei olnud üldse naljakad. (Joogipulber on enamasti punane või kollane pulber, mida lisatakse joogiveele, et teha mõnus, maitsev jook, mis, ei saa salata, tihtipeale värvib keele või suunurgad pulbri värvi.)