Jõuan lähemale!

See siin üks omavaheline nali minu ja mu vahel. Aga mis ma tegelikult tahtsin kirja panna, oli üks söömalugu. Läinud Mike, Tim ja kolm nende sõpra valgete laudlinadega itaalia restorani õhtustama (see juhtus täna, viis tundi tagasi). Istunud lauda ja hakanud tellima. Siis pannud tähele, et ettekandja-neiu räägib aktsendiga. Olen kindel, et enne kui küsimises üksmeelele jõuti, arutati isekeskis mitu korda, et kas tasub neiult päritolu kohta küsida ning millist kodumaad välja pakkuda. Sest nii üldiselt on olnud. Aga ühesõnaga otsustanud siis lõpuks pärida, et Kust sa oled? Vastus - Eestist. Tim öelnud veel, et ta just käis Tallinnas ja siis söödud rahumeeli edasi. Kui juba arve makstud sai, ütles Tim ettekandjale tänutäheks "Aitäh." Ütles teise korra veel, sest tundus, et hääldus ei kukkunud päris õigesti välja. Ei, neiu ei näinud öeldust aru saavat. Kuid siiski palus korrata. Seletasid siis noormehed talle, et püüdsid kõigest väest eesti keeles tänada. Neiu vabandas, et ta eriti ( :D ) ei räägi eesti keelt, ta rohkem vene keele peal. No heakene küll. Mike siis tahtis omakorda kena olla ja ütles "Spasiba." Ütles mitu korda. Neiu arvas, et ahaa, see on vene keeles, kuid ei tundunud eriti vaimustunud olevat...

Kõrvitsalaternad

on Eestisse jõudnud ameeriklaste hällõuiini leiutisena. Kes seda ütles? Igatahes see juhtunud ühel uusaastaööl (tuhande üheksasaja) kuuekümnendate keskel, kui Nõmmel liikus ringi seltskond imelise laternaga - kõrvitsasse pistetud küünlaga. Laterna kandjateks olnud noored mehed kordamööda, nende seas üks väga tuntud malemees, Igaveseks Teiseks kutsutu, kelle pärisnime siin igaks juhuks ei hakka kirjutama.