Ilm on ju alati mu lemmikteema olnud

Nüüd kahjuks ei viitsi sellestki kirjutada. Aga täna tegelikult prooviks, igavusest ehk. Niisiis, usute või ei, aga see oli alles kaks laupäeva tagasi, kui meie tänava puud ja mõned teised ja ühes linnaservas terve väike allee olid pruunikaspunaste ja tumekollaste lehtedega kaetud. Siis öösel tuli suur tuul ja tol pühapäeval kasvas tormiks. Pühapäeva õhtul hakkas veel ladinal vihma sadama. Esmaspäevaks olidki vist pooled lehed läinud ja kui terve kolmapäevase päeva lund sadas, siis langesid ülejäänud lehed ka, raskuse all. Nii et siit mul järgmine aasta hea vaadata, et tänupühade ajal paras siin troopikas lehti kaemas käia. No olgu, olgu, nädalake varem.

Tänupühade menüü tahtsin ka retseptidena üles riputada. Aga see nõuab palju-palju klahviklõpsimist. Eks näis. Kirjutan siis hoopis, et sõbra koduaias hoolega kasvatatud maasikad, kui nad on suhkruga magusaks tehtud, kas teate, on südatalvel sügavkülmast võttes minu arust sama keelt alla viivalt maitsvad kui suvel söödud. Nämm!

Novembri algusest meenub nädalalõpp, kus kahe õhtu jooksul sai kaht uut filmi vaadatud. Mõlemad agulielanike eludest, üks Bostonist, teine Tallinnast. Üks neist oli päris hea ja teine, noh, normaalne. Ja siis veel, Sügisballi operaator ja üks peamistest tegelastest olid tulnud oma kätetööst rääkima. (Rahvast oli seekord rohkem kui Sigade revolutsiooni ajal, ma arvan. Tore.) Ja siis üks naisterahvas päris, et kuidas nii, tegite filmi, mis eestimaalasi ega -maad üldse heas valguses ei näita ja nüüd käite sellega mööda maid ringi? :) Aga ma vaatasin hoopis, kuidas noortel meestel puudus kogemus avalikuks esinemiseks või pigem küsimustele vastamiseks. Siin ollakse harjunud, et kui vastaja tegelikult küsimusest aru ei saa või vastata ei oska, siis midagi ta ikka suust välja ajab ja pikalt keerutab, et teistele võhikutele vähemasti mulje jääks. Kas ma nurisen siin? Ei, üldsegi mitte. Lihtsalt meenutan.