Eks ole, eks ole,

mõtled küll, et ei ole enam midagi jututada: pole uudsust, suve ega midagi. Kuid siis juhtub jälle asju. Tahan nüüd kõigile teada anda, et elame majas, kus mõnedel inimestel on pikad näpud. Muidugi ei hakka ma siin täpsemalt osatama ega vanduma ja kui hiljem vastandatakse, siis võtan oma sõnad tagasi. Kuid las ma kirjutan ja maandan end.

Lugu hõlmab kahte päeva ja kahte pilti, toimumiskoht on sama, uksetagune - ühe suhteliselt väikese korterite arvu ja võib olla isegi väiksema elanike arvuga seitsmekordse maja viimase korruse ühe punase ukse tagune. Maja iseloomustamiseks olgu veel öeldud, et lisaks kümmekonnale korterile asuvad majas fonoluku valvatud välisukse taga veel ühe kiriku ja kultuuriorganisatsiooni ruumid ja tõsi, viimasele korrusele ei pea kõmpima, vaid võib sujuvalt ja pingutuseta sõita liftiga.

Esimene pilt siis. Esmaspäev. Omanikud on tegutsemistuhinas ja õnnelikud. Nad nõustuvad üksteisega, et tegemist on justkui jõuludega keset suve - taas saab pakke lahti harutada ja õrnalt asju ritta ladudes mõelda, heh, just seda ma ootasingi. Üks oodatuist on tõeliste jõulude ajal tõelisest jõulupakist välja koorunud uksematt, selline lihtne - pruunikas, viisnurkne ja sõnaga HOME selle keskel. See matt tundus omanikele, suurtele pesapallihuvilistele, nii armas, et tookordses home'is teda kilepakendist lahti ei võetudki, vaiti hoiti hellalt kapinurgas, tulevase ja siis veel teadmata, et punase uksega kodu tarvis. Esmaspäeva õhtul kella viie paiku asetavad omanikud pruunika mati õrnalt selle uude asupaika punase ukse ees, kuid otsustavad ta järgnevaks vihmaseks päevaks veel kilesse jätta.

Teine pilt. Kolmapäev. Järgmine vihmavaba päev. Üks omanikest otsustab keskpäeva paiku punase ukse kaudu väljuda ning pärib teiselt, et kuule, vihm on nüüd otsa saanud, kas ma võtan mati kile seest välja? Võta, nõustub teine. Esimene avab oma seitsmenda korruse punase ukse, kuid matti selle ees ei ole...