Mõnest kohast mööda minna

ilma, et kirjutaks, on väga raske kui mitte võimatu. Neljapäeva õthul näiteks parkisin autot ja tegin linna peal väikse tiiru ning siis märkasin ühel ristmikul sildikest, mis kuulutas: nüüd avatud Euro market! Ohoo, mõtlesin, vaja mõnikord käia ja järele vaadata, mis need Fredi venelased ka üles leidnud on. Sest kes muu, kui slaavi rahvad eurokaubandusega tegelevad. Täna siis seadsimegi oma jalutuskäigu niimoodi, et Kiriku(te) tänav marsruuti jääks. Leidsime üles, astusime sisse. Väike poeke nelja rea riiulitega. Olid kuivained- manna ja tatar, maisipulgad, liha- ja kalakonservid, mitmesugused vekitud juurviljad, hispaania mahlajoogid ning väike piimalett. Leti taga seisis noor vene naine ja püüdis ameerikalikult naeratada. Valisime välja kefiiri (et kas on teistsuguse, õigema maitsega) ning Sakslaste marineeritud seened (kukeseene isu pole nii kerge kaduma) ja raamaturiiulist leidsime NSVL-s välja antud Jaan Krossi lühijuttude raamatu. Kohupiim ja maitsestamata manna jäävad tolleks korraks, kui küpsetamistuhin peale tuleb. Kalevi šokolaadid ehk pidulikemateks puhkudeks.

Veel kuulsin, et just eelmisel päeval oli müüjanna vestelnud teise neiuga Eestist, keegi Olga Tallinna lähistelt olevat läbi asunud. Nojah, teenindajainimestelt ikka mõnikord harva-harva kuuleb, et ümbruskonnas meid liigub, aga ise jutuotsale pole trehvanud. Mida ma siin jututangi! Vaid ühel korral, kuskil juuli lõpupoole proovisin seda kohalike lähenemist, et sekkusin võhivõõraste inimeste vestlusse. Sest nemad ei näinud õiget lahendust teadvat ja no kuidas ma jätan ütlemata. Aga staadionitel või restoranilaudades on niimoodi, et keegi ei tohi pahaks panna, kui naabrid nende jutuajamist järgivad.