Üks naisterahvas kurtis

hiljuti, et iga päev kui ta koju jõuab, on postkastis paar-kolm reklaamiajakirja ootamas. Nii, nii, hakkab tasapisi peale see jõuluhullus. Meie õnneks nii palju rämpsu ei saa, aga eilse saagi hulgas oli ajakiri-buklett, mille kaanel suur pilt armsa veise ja naerunäol inimestega ja ürituse nimi - Mullikas Rahvusvaheline. Misasja nad meile, linnainimestele, nüüd lehmi pakkuma hakkavad, mõtlesin. Aga siis lõin ajakirja lahti ja lugesin natuke ning sain aru, et tegemist heategevusliku organisatsiooniga, kes heategijate annetuste eest ostab lehmi, lambaid, kaamleid ja igasugu muid pudulojuseid ning annab need siis vaestele inimestele kasvatada ja majandada. Bukletikeses olid pildid õnnelikest uutest omanikest Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Aga et juhuslikele lehelappajatele rahast loobumise tegu kergemaks teha, oli piltide kõrval kenasti selgitatud, et näiteks 500 $ eest saab osta lehma, aga 50 $ eest lehmaosaku või et 150 $ võimaldab kinkida laama ja 20 $ pihutäie tibupoegi. Imelihtne! (Võib-olla teate, et (võõramaa) lastekodulastega tehakse ka tihtipeale niimoodi. Kuid laste üle on natuke lihtsam arvet pidada, nemad elavad enamasti ühes kohas koos ja seetõttu saab orvu toetamise puhul vastutasuks lapse pildi ja mõnikord koguni kirja või joonistuse. Kuid loomad saadetakse üle maa laiali ning neilt pole mõtet joonistusi nõuda.)

Siis ma läksin nende kodulehele ja uurisin natuke. Tuli välja, et lisaks näiteks Hiinale ja Keeniale on organisatsioonil praegu projektid käsil USA-s, Kanadas, Venemaal ja mitmetes endistes liiduvabariikides. Eesti talunikest saavat peaaegu 3 miljoni krooni ulatuses abi saarte ja Rõuge valla väljavalitud pered. Oi, ja abi saaja puhul on tingimuseks, et ta nõustuks (tihtipeale tiinena) saadud looma järeltulijaid edasi kinkima, et kogukonna teisi peresid ka paremale järjele aidata. Nüüd vaatasin, et näiteks Oma Saar kirjutas sellest ka.