Istume lumevangis

juba eile pärastlõunast saadik. Tegelikult otseselt siiski mitte. Lumi ei ole üldsegi mitte aknani nagu ta näiteks Nuustaku-mail praegu võib olla, vaevalt esimese trepiastmenigi. Kuid linna ja selle elanike jaoks oli eilne, 7 või 9 sentimeetrine kuhjumine üle jõu käiv. Juba teisipäeva hommikul oli näha, et ilmaennustajad olid vähemalt seda õigesti ette näinud, et lund hakkab sadama. Ja tundus, et võib sadada päev otsa. Siis võtsidki kooliametnikud ja hiljem muud otsustajad-korraldajad tegelased vastu otsused, et kool tuleb poolelt päevalt laiali saata ja näiteks õhtusse planeeritud üritused nagu piibliuurimised või väärtfilmivaatamised ära jätta. Lund on maas liiga palju ja see teeb autodega kohale või koju liiklemise väga aeglaseks, närvesöövaks, ohtlikuks ja mõnedele lausa võimatuks. Üleöö ei sulanud see lumi kuhugi (sadas hoopis ladinal jäist vihma, nüüd on puudel pisipurikad ja lumekate kannab hõlpsasti normaalkaalus inimesi) ja seetõttu oligi arvata, et täna tehti selle aasta esimene lumevangipäev. Linnapea kuulutas kohalikus raadios ja teles, et on lume hädaolukord. Autod ei tohi teatud kindlatel tänavatel parkida, nood tänavad püütakse pidevalt sahkatades läbitavatena hoida. Linnaliinibussid ei sõida ja üldse, linnaelanikel palutakse kodunt mitte väljuda, kui just väga-väga vaja pole. Koolid-lasteaiad kuulutasid endid suletuks, samuti osad linnavalitsemise asutused ja väga paljud töötajad otsustasid tööle mitte minna, võttes kas firma poolt lubatud ja tasustatud vaba päeva või lihtsalt keeldudes kohale minemast.

Kui nüüd korraks Garretti-elule tagasi mõelda, siis sealkandis on talved tundualt eestisemad. Lumevangipäevi tuleb tihedamini ette. Talvel koolis käies harjudki unistama, et oh, tuleks nüüd öösel jälle sahmakas. Põhi- ja keskkoolide lapsed võtavad vist juba loomulikuna, et kooliaasta kestab pea jaanipäevani (sest puudutud päevad tuleb hiljem järele teha). Küllap seal kesk-läänes ja kirdeosariikides on samamoodi.