Üks naisterahvas kurtis

hiljuti, et iga päev kui ta koju jõuab, on postkastis paar-kolm reklaamiajakirja ootamas. Nii, nii, hakkab tasapisi peale see jõuluhullus. Meie õnneks nii palju rämpsu ei saa, aga eilse saagi hulgas oli ajakiri-buklett, mille kaanel suur pilt armsa veise ja naerunäol inimestega ja ürituse nimi - Mullikas Rahvusvaheline. Misasja nad meile, linnainimestele, nüüd lehmi pakkuma hakkavad, mõtlesin. Aga siis lõin ajakirja lahti ja lugesin natuke ning sain aru, et tegemist heategevusliku organisatsiooniga, kes heategijate annetuste eest ostab lehmi, lambaid, kaamleid ja igasugu muid pudulojuseid ning annab need siis vaestele inimestele kasvatada ja majandada. Bukletikeses olid pildid õnnelikest uutest omanikest Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Aga et juhuslikele lehelappajatele rahast loobumise tegu kergemaks teha, oli piltide kõrval kenasti selgitatud, et näiteks 500 $ eest saab osta lehma, aga 50 $ eest lehmaosaku või et 150 $ võimaldab kinkida laama ja 20 $ pihutäie tibupoegi. Imelihtne! (Võib-olla teate, et (võõramaa) lastekodulastega tehakse ka tihtipeale niimoodi. Kuid laste üle on natuke lihtsam arvet pidada, nemad elavad enamasti ühes kohas koos ja seetõttu saab orvu toetamise puhul vastutasuks lapse pildi ja mõnikord koguni kirja või joonistuse. Kuid loomad saadetakse üle maa laiali ning neilt pole mõtet joonistusi nõuda.)

Siis ma läksin nende kodulehele ja uurisin natuke. Tuli välja, et lisaks näiteks Hiinale ja Keeniale on organisatsioonil praegu projektid käsil USA-s, Kanadas, Venemaal ja mitmetes endistes liiduvabariikides. Eesti talunikest saavat peaaegu 3 miljoni krooni ulatuses abi saarte ja Rõuge valla väljavalitud pered. Oi, ja abi saaja puhul on tingimuseks, et ta nõustuks (tihtipeale tiinena) saadud looma järeltulijaid edasi kinkima, et kogukonna teisi peresid ka paremale järjele aidata. Nüüd vaatasin, et näiteks Oma Saar kirjutas sellest ka.

Sõbrapäeva paiku

kirjutasin linnas välja kuulutatud eriolukorrast. Nüüd oleme jälle hädas. Kuid kui talvel oli probleemiks sademete üleküllus, siis seekord on lugu vastupidine - vihmast on suur puudus. Võib-olla tõesti, et kevadel, kui öökülmad otsa lõppesid ja muru kasvama hakkas, oli ta roheline. Aga minu mäletamist mööda oli rohi suve alguseks juba pruunikas. Käisin veel Chicago tagagi võrdlemas, aga ega neilgi midagi ette näidata olnud. Ja alles juuli lõpus või augustis täheldasin, et muru oli muru värvi muutunud. Jaa, midagi räägiti talunikest ja maisikõrte varasemast pruunistumisest.

Nüüd on siis põud linna jõudnud. Siin omad mured - autoparandajad on näiteks tööta, sest keegi ei libisevat libedal teel ega tajuvat, et kummide muster on õhukeseks kulunud ega haaku enam. Aga mis see olukord tavakodanikele tähendab? Linnapea käsul tuleb vett kokku hoida. Nii eramajapidamistel kui äridel ja golfiväljakutel on keelatud murusid kasta, taimedele võib anda ainult kogutud vihmavett(!) või taaskasutuses olevat vett (nagu seda teeb linnavalitsus), taimekasvatajad, autopesijad ja valitsusasutused peavad oma veekasutust vähendama kümnendiku võrra ja elanikele on see soovitatav, purskkaevud tuleb seisma panna (kui just kalad suremisohtu ei satu) ja restoranidest saab (tasuta kraani)vett ainult küsimise peale.

Kiika mu kööki

seisab nüüd seal paremas servas, Külasta all. Mitu-mitu korda olen tahtnud oma kokakunsti saavutusi ja avastusi teiega jagada, aga alati olen kartnud, et siis muud enam kirja ei panekski kui retsepte. Nüüd lõpuks koitis mulle, et võin nad ju teise kohta koguda. Suvi läbi olen mõlgutanud päevikukirjet teemal Vaene ämm. Eks see retsept tuleb ka varsti. Aga alustuseks midagi eilsest õthust, mis sai kokku pandud varem sirvitud retsepte meenutades ja pisut improviseerides. Olin enda üle väga uhke - nii käepärased, igapäevased ained ja milline maitseerinevus Eesti igapäevasest.

Arvake ära,

mis ma täna [s.t. neljapäeval, 04.06.] lõunaks sõin. Kana klimpidega. Eks kui vanast maailmast tuldi, võeti ka oma söögikombed kaasa, kuid nii uus kliima kui juba olnud ning juurde toodud teistlaadsed inimrühmad mõjutasid ja suunasid neid kombeid. Millest ma siin jututan? Eks püüan toidutegemise ajalugu ümber jutustada. Aga nii ta on, et näiteks piirkonniti on arusaamised erinevad. Võtame hommikusöögi. Ütleme, et põhja pool peetakse lugu toitvast, inglise tüüpi einest peekoniga, kuid munad on lihtsa pannile lahtilöömise asemel tehtud kohevateks pannkookideks, mille peale pannakse võisilm ja vahtrasiirup. Mmmm - krõbe peekoniviiluke siirupikastmes! Lõunapool aga süüakse terad tõenäoliselt püdela pudru kujul, ka võisilmaga. Mis jällegi kaugel läänes hinnas on, kahjuks ei oska öelda - värske apelsinimahl?

Kana klimpidega aga on küllap üks kohalik versioon üldlevinumast saia-liharoast. Kana on keedetud loorberivees ja vististi porganditükikestega nning keeduleemest saab hea, õrnalt süldimaitselise kastme. Klimbid on ses toidus suuremad, lausa väikse kakukese mõõtu ning üsna saia-pärase väljanägemise ning piimasupi-klimpidest palju õhulisema konstistensiga. Kui hästi see süüa mekib? Kui palju ootamatud kombinatsioonid on suutnud mind meeldivalt üllatada, siis klimpidega kana ma eriti ei soovita (söön küll, kui tasuta pakutakse), kui just hakklihakastega saia üheks oma lemmikuks ei pea.

Kas sa oled osaliselt venelane?

Päris minu käest üks pooltuttav tütarlaps (loe: noor naine), kui esimesele küsimusele vastuseks saadud "Ma olen Eestist" ei osutunud oodatavaks vastuseks. Miks ta oletas, et ma olen venelanna? Aga sellepärast, et arvatakse, et venelannad on ilusad... Ja nagu muud eurooplased, kannavad sõrmust paremas käes.