Sireleid sai ükspäev juba mainitud, eks

Aga nüüd ma tahan veel seda kirjutada, et eile hommikul, kui mööda linna sõitsime ja ühe valgusfoori taga seisma jäime, märkasin tänava ääres kirsipuukest, mis käputäie õisi õitsema oli ärgitanud (või ei suutnud ta nende kasvulusti pidurdada, ei ma tea, mispidi see käib).

Väikselt koos istusime ka eile nende sõprade-majanaabritega, kes juba jõulutähistustelt tagasi . Maitsesime erinevaid juuste ja veine ning julgemad proovisid ka Vana Tallinna ära. Ma ei teadnud, millega seda kokku segada tuleks, seepärast joodi puhtalt ja õhati ning ahmiti õhku pärast iga suutäit. Lõhn olevat hirmutav olnud, aga järelmaitse päris hea ja nakkav. Piparkoogid olid ka minev kaup, nii eile õhtul kui lennukis taani vanaonu jaoks.

Tere tulemast!

Järjekordselt, kui nii võib öelda, või uuesti, kui soovite. Ja tere tulemast uuest kodust. Kuidas aga aru saate. Mis ma põhiliselt ja kindlasti tahtsin öelda, oli, et kui uskumatult piinarikas ja närvesööv võib elu ilma netita olla. Kuid kõige naljakam selle juures, et kogu see seitse päeva, mis ma kirusin ja sõnusin, oli ta meil siiski olemas. Oleks vaid pruukinud õige arvuti käima lülitada...