Veel märksõnu

Esimene lumi

Selle talve esimene lumi tuli maha 21. jaanuaril, pühapäeval. Algas sadu kuskil kella kahe ajal ja esimese tunniga laotus umbes 2 cm lund ning ülejäänud päeva ja ööga umbes sentimeetrikene, kuigi tundus, et sadas vahet pidamata. (Tervet ööd ma siiski üleval ei istunud.) Me läksimegi välja pärast seda esimese tunni sadu. Kesklinnas ei täheldanudki erilisi muudatusi, kuid linna ümbritsevatele kiirematele teedele jõudes muigasin endamisi, kui nägin k u i aeglaselt autodel liikuda lasti. Heh, mis veidrad, kartlikud linnainimesed - lund nagu peaagu polegi! Ja ometigi juhtusime peale ühele õnnetusele, kus vähesõidetaval teel kaks autot olid külgepidi kokku põrganud. Kuid siis tuli minu kord sõita. Püüdsin küll kõigist aeglasem olla ;) kuid pöördeid tehes meelitasin siiski rattad liuglema või tühjalt ringi käima. Enam-vähem ainsana foori taga seistes ei olnud suurt pabistada, et minema saada. Kuid jällegi kesklinnale lähenedes pidin mõtlema ja veel arglikumat kokutist teesklema, et mitte mingil juhul auto väiksemailgi kallakul seisma ei jääks. Kui mul kuiva suveilmagagi kipub auto mäenõlvul ennem tagasi, siis edasi liikuma, no mida ma ma siis libedatest talveoludest pidin arvama! Heh-hee. Aga õnneks, see teine auto, see automaadikas, mis esiteks pidevalt oma automatse haardejõu kaotab ja teiseks kurvides alatasa ebakindlana tundub, sel pole lumega probleeme. Kui ei kihuta, see tähendab.

Terje,

Tähtpäev tähtpäevaks. Tore on, kui on keegi, kes selliseid asju meeles peab ja ka teistele pidutsemiseks meelde tuletab. Aga mis ma siin tahtsin kirja panna, oli see, et pärast eelviimast kothumist mõtlesin ma selle peale, et kas tead, viimase viie aastavahetuse seas on ainult üks olnud, mil me teineteist pole näinud! Kas pole tore, ah? Minu arvates igatahes kindlasti. Muide, mulle kuidagi ei meenu 2001. a viimane päev, ei tulevärki ei midagi muud. Kas sa olid siis kodus käimas või?

Väiksest maailmast või riigist

Eelmise nupukesega natuke haakuv teema. Et kui väike ikkkagi ja tõepoolest on maailm, või noh, (osa)riik. (Hea, et ma pealkirjas "küla" ei kirjutanud, onju?) See lugu juhtus 20. jaanuaril. Mikel on palju töökaaslasi, osad neist osariigi ühes, teised teises servas, enamus keskel. Aga ühesõnaga, üks neist äärepoolsetest tegeleb vabal ajal andekate maalaste toetamisega ning kutsus meid vaatama, kui hästi nood noored, 9-14 aastased, teiste omavanustega võrreldes on. Kas ehitavad kiiremini ja täpsemini töötavad nanorobotid või mitte. Vot läksime me siis vaatasime ja kui peasaali uksest oli vaja sisse minna, siis püüdsime koos mingi pikemat kasvu keskealise mehega ust avada. Vaatasin talle korraks otsa ja siis teist korda ja tegin suured silmad ja ütlesin "tere". Oli nimelt mu lemmikõppejõud Garrettist.
Siia juurde lisan veel (autojutu lõppu enam ei tahtnud toppida), et tol pühapäeval peeti Ameerika jalgpalli hooaja karikamängude poolfinaalid. Ühe võitsid Chicago karud ja teise Indianapolise varsad ja et muidugi-muidugi Hoolehanid ja mõned Mike Indianast tulnud sõbrad on varssade fännid ning ülejäänud sõbrad pärinevad Chicago ümbrusest. Nii et finaalipäev peaks tulema tunneterohke.

Tallinn -Tartu maantee

Noh, otseslt küll mitte, aga ükspäev käisin sõitmas. Nii umbes 30 miili kaugusel teises linnas. Sinna kihutasin mööda kiiret, kahe- kuni neljarealist maanteed, natuke kartsin hilja peale jääda, ja siis ületasin minimaalselt kiirust ka. (Minimaalne või maksimaalne ületamine minu puhul on 10 m/h, teiste jaoks tol päeval ja ajal tundus olevat nii 15 m/h. Suurem jagu autojuhte sellist venitamist ei salli. See jälle selleks.) Kohale jõudmiseks kulus võib-olla 35 minutit. Hiljem oli vaja tagasi tulla. Mõtlesin, et kena ilm, varajane aeg veel ka, tulen mööda maalilist kõrvalteed. Võib-olla oli natuke pikem, kindlasti käänulisem tee, mõningate või üsna mitmete külakestega otse tee ääres ning kummaski suunas ühe sõidurajaga. Tallinn-Tartu maantee seega. Ja kui palju aega kulus, et kõikidest takistustest mööda või üle saada? Tublisti üle tunni!