Arvake ära,

mis ma täna [s.t. neljapäeval, 04.06.] lõunaks sõin. Kana klimpidega. Eks kui vanast maailmast tuldi, võeti ka oma söögikombed kaasa, kuid nii uus kliima kui juba olnud ning juurde toodud teistlaadsed inimrühmad mõjutasid ja suunasid neid kombeid. Millest ma siin jututan? Eks püüan toidutegemise ajalugu ümber jutustada. Aga nii ta on, et näiteks piirkonniti on arusaamised erinevad. Võtame hommikusöögi. Ütleme, et põhja pool peetakse lugu toitvast, inglise tüüpi einest peekoniga, kuid munad on lihtsa pannile lahtilöömise asemel tehtud kohevateks pannkookideks, mille peale pannakse võisilm ja vahtrasiirup. Mmmm - krõbe peekoniviiluke siirupikastmes! Lõunapool aga süüakse terad tõenäoliselt püdela pudru kujul, ka võisilmaga. Mis jällegi kaugel läänes hinnas on, kahjuks ei oska öelda - värske apelsinimahl?

Kana klimpidega aga on küllap üks kohalik versioon üldlevinumast saia-liharoast. Kana on keedetud loorberivees ja vististi porganditükikestega nning keeduleemest saab hea, õrnalt süldimaitselise kastme. Klimbid on ses toidus suuremad, lausa väikse kakukese mõõtu ning üsna saia-pärase väljanägemise ning piimasupi-klimpidest palju õhulisema konstistensiga. Kui hästi see süüa mekib? Kui palju ootamatud kombinatsioonid on suutnud mind meeldivalt üllatada, siis klimpidega kana ma eriti ei soovita (söön küll, kui tasuta pakutakse), kui just hakklihakastega saia üheks oma lemmikuks ei pea.