Mina ja Eesti Post:

mõnikord me oleme sõbrad ja teinekord sugugi mitte. Nii et selline mitmetahuline suhe on meil. Aga vähemalt ühes osas me oleme sama meelt. Nimelt et üht-teist saaksid nad paremaks muutumise nimel ära teha.

Eks ole, eks ole,

mõtled küll, et ei ole enam midagi jututada: pole uudsust, suve ega midagi. Kuid siis juhtub jälle asju. Tahan nüüd kõigile teada anda, et elame majas, kus mõnedel inimestel on pikad näpud. Muidugi ei hakka ma siin täpsemalt osatama ega vanduma ja kui hiljem vastandatakse, siis võtan oma sõnad tagasi. Kuid las ma kirjutan ja maandan end.

Lugu hõlmab kahte päeva ja kahte pilti, toimumiskoht on sama, uksetagune - ühe suhteliselt väikese korterite arvu ja võib olla isegi väiksema elanike arvuga seitsmekordse maja viimase korruse ühe punase ukse tagune. Maja iseloomustamiseks olgu veel öeldud, et lisaks kümmekonnale korterile asuvad majas fonoluku valvatud välisukse taga veel ühe kiriku ja kultuuriorganisatsiooni ruumid ja tõsi, viimasele korrusele ei pea kõmpima, vaid võib sujuvalt ja pingutuseta sõita liftiga.

Esimene pilt siis. Esmaspäev. Omanikud on tegutsemistuhinas ja õnnelikud. Nad nõustuvad üksteisega, et tegemist on justkui jõuludega keset suve - taas saab pakke lahti harutada ja õrnalt asju ritta ladudes mõelda, heh, just seda ma ootasingi. Üks oodatuist on tõeliste jõulude ajal tõelisest jõulupakist välja koorunud uksematt, selline lihtne - pruunikas, viisnurkne ja sõnaga HOME selle keskel. See matt tundus omanikele, suurtele pesapallihuvilistele, nii armas, et tookordses home'is teda kilepakendist lahti ei võetudki, vaiti hoiti hellalt kapinurgas, tulevase ja siis veel teadmata, et punase uksega kodu tarvis. Esmaspäeva õhtul kella viie paiku asetavad omanikud pruunika mati õrnalt selle uude asupaika punase ukse ees, kuid otsustavad ta järgnevaks vihmaseks päevaks veel kilesse jätta.

Teine pilt. Kolmapäev. Järgmine vihmavaba päev. Üks omanikest otsustab keskpäeva paiku punase ukse kaudu väljuda ning pärib teiselt, et kuule, vihm on nüüd otsa saanud, kas ma võtan mati kile seest välja? Võta, nõustub teine. Esimene avab oma seitsmenda korruse punase ukse, kuid matti selle ees ei ole...

Kuidas aru saada, et oled sattunud Euroopasse?

Võtke minut mõtlemiseks ja vastake. Kindlasti on teil õigus. Aga selle mõistatuse vastus on: reserveerimine pole kokkulepe, vaid lõbus ajaviide kliendile. Tähelepanek põhineb kahe nädala jooksul kahele Euroopa riigile alluvatel territooriumitel kogetul. Üheks juhtumiks oli auto reserveerimine nädalaseks kasutuseks, teisel puhul kohtumine konsuliga. Riikide nimesid ei hakka siinkohal nimetama. Mõlemal korral tabas sündmustega seotud ameerikamaalast sokk. Teadmatusest ju. Eks sellega tuleb (jälle) harjuda.

Hetkel tahaks veel üht-teist lisada ametimeestele antud võimust seadust teha ja tõlgendada (s.t. mitte teada, kuid vabal valikul midagi välja mõelda ja kehtivaks kuulutada), kuid targem oleks kindlasti suu pidada...

Kollaste liblikate eest põgenemisest

ei tulnud seekord kahjuks midagi välja. See juhtus munadepüha eelsel esmaspäeval, kui ma selle aasta esimese ära nägin. Mikel võib-olla vedas, ta nii väga linnaloodusest ei huvitu. Kuid kui järgi mõelda, siis olid Aruba-saarelgi enamus neljatiivalisi helekollast värvi, kaktuserohelise taustal hästi silma hakkavad, heinakollase kohal vähem. Ookeani ääres olid pelikanid, kuumal rannaliival sisalikud ja siin-seal ringi lontimas kõhnad, armsad koerad. Inimesi leidus erinevaid: ookeanilaevadelt uudistama tulnud sortsilisi, rannariietes või kenades suvekleitides kuurortilisi, emamaalt saabunud seikluslikke noori ja kohalikke, enamasti tumedanahalisi, heledates pluusides töölisi või tavapärastes kontoririietes kontoritöölisi.

Enamus turiste tundus saare asukoha tõttu Ameerika mandrilt pärinevat. Aga räägiti, et rannas tundvat eurooplased kohe ära. Tulevat vaid meeste ujumisriideid vaadata. Ja naerdi heasüdamlikult. Aga mulle meenus jällegi mu tähelepanek. Teate kindlasti, et igas sadamas pidi üks eestlane olema. Minu versioon sellest ütlemisest on, et igas linnas oma venelane. Isegi kui sa teda esimesel päeval ei kohta. Ja las ma veel praegu täiendan seda, et igast kolmandast linnast leiad ameeriklase, kes kruiisituristina Tallinnas käinud.

Paremad mõtted tulevad öösel

Nii on. Aga kui hommikul üles kobistad, siis ei suuda mõhku meenutada. Ometigi, uhked pealkirjad ja sissejuhatused ja sujuvad üleminekud olid vaid pisut enne päevatõusu olemas. Ja siis on kõik kadunud!

Aga kui päevadest rääkida, siis vaadake seda pilti. Täna pärastlõunal tegin. Ja taevas on ausõna kollane. Selline natuke tolmutamas käinud maatibu kollane. Pooltunnikest enne seda säras taevas päike ja minuteid hiljem oli ümbrus hall ja vihmapiisad kleepusid aknale. Kuis ma seda kõike nii täpselt laupäeval tean? Istu(si)n toas ja jälgisin oma silmaga, praegugi hoian silma peal, sest poolhaigena on parem tuulevarjus istuda, eks ole ju. Täna on tuuline: naabri aeda potsatas tema naabri puu küljest mõnemeetrine oks (selle hetke ma tabasin ka ära. nii põnev, nii põnev vaade on mul aknast!). Aga kesknädalal, oli see siis kolmapäev või neljapäev ja miks me peame seda kesknädalaks kutsuma, kui meie jaoks tegelikult ei ole?, kuulsin esimest korda, et Fredi piirkonnas kuulutati tornaado hoiatus välja. Muidugi ei tulnud ta siia. Ma arvan, et ilmatargad on siin sama ettevaatlikud kui teised teenuste pakkujad - muudkui hoiatavad, et hiljem ei peaks vastutust oma kaela võtma. Kui pakid midagi kilekotti, hoiata. Kui pakud kohvi papptassis, hoiata. Kui pesed põrandat, hoiata.

Aga muidu selle üle on mul pidevalt hea meel, et ma kevade tulekut arvan ära tundvat. Teeb ju rõõmsaks, kui näiteks peale kuut õhtul sõidad kuskil maanteel ja taevas on veel pisut roosakas ning silm seletab tee kõrval peatunud hirvi (neid pole küll tegelikult siinkandis viimastel aegadel trehvanud, aga on ju võimalik). Kui oleks ööpime ja vaid tulukesed kahekaupa reas vastu vilksatamas, siis ei tuleks head tuju kuskilt, kui seda eelnevalt varutud pole. Krookused ka juba mitmel pool väljas ja mu klaasvaasides ajatatud nartsissid ära õitsenud.

Kes tegi pikima liu? ;)

Heh, mina täna küll tulemust kirja ei saanud. Kui keskpäeva paiku olekski olnud võimalik värsketel vihmapiiskadel pisut liuelda, siis seda ei saa ju ausaks tulemuseks lugeda. Söögiga vähemasti petukaupa polnud, no mittte täielikult. Mõni meist sõi hernesuppi (purki topitud, tunnistan üles, sest iga päev pole ju mahti vaaritada) ja mõni teine viimaseid peenleiva viilukaid. Magustoiduks muidugi koorega kuklid (aga kuidas sa koorikut pruuniks saad ilma, et sisu ära kuivaks?). Mnjah, otsustasin eile, et seekord püüan vana head toidutraditsiooni elus hoida, kuid kahjuks pean ütlema, et pettus oli olemas. Mäletan, et mõnedel aastatel sai näiteks vahukoort niisama saia peale pandud ja tulemust nauditud. Aga nüüdseks on mu maitsemeel hoopis teistsugune. Vastlakukkel - kes selle välja mõtles? Kuid teise nurga alt vaadates ja vaagides: kui ikkagi tuled väljast külma käest, võib-olla käisid just mäe peal kelgutamas, ja tirid kasuka seljast ning keedad pliidil kuuma magusa kakaoportsu ja siis haukad pagari küpsetatud kuklit kõrvale - võib päris mõnusa olemise tekitada. Kui tuled oma troopilisest õuest kaks sammu ja unistad värskest kalast jaapani moodi või kodujuustupallikestest tulises india kastmes, siis mahedatel põhjamaisetel roogadel on raske neid maitseootusi ületada.

Ilm on ju alati mu lemmikteema olnud

Nüüd kahjuks ei viitsi sellestki kirjutada. Aga täna tegelikult prooviks, igavusest ehk. Niisiis, usute või ei, aga see oli alles kaks laupäeva tagasi, kui meie tänava puud ja mõned teised ja ühes linnaservas terve väike allee olid pruunikaspunaste ja tumekollaste lehtedega kaetud. Siis öösel tuli suur tuul ja tol pühapäeval kasvas tormiks. Pühapäeva õhtul hakkas veel ladinal vihma sadama. Esmaspäevaks olidki vist pooled lehed läinud ja kui terve kolmapäevase päeva lund sadas, siis langesid ülejäänud lehed ka, raskuse all. Nii et siit mul järgmine aasta hea vaadata, et tänupühade ajal paras siin troopikas lehti kaemas käia. No olgu, olgu, nädalake varem.

Tänupühade menüü tahtsin ka retseptidena üles riputada. Aga see nõuab palju-palju klahviklõpsimist. Eks näis. Kirjutan siis hoopis, et sõbra koduaias hoolega kasvatatud maasikad, kui nad on suhkruga magusaks tehtud, kas teate, on südatalvel sügavkülmast võttes minu arust sama keelt alla viivalt maitsvad kui suvel söödud. Nämm!

Novembri algusest meenub nädalalõpp, kus kahe õhtu jooksul sai kaht uut filmi vaadatud. Mõlemad agulielanike eludest, üks Bostonist, teine Tallinnast. Üks neist oli päris hea ja teine, noh, normaalne. Ja siis veel, Sügisballi operaator ja üks peamistest tegelastest olid tulnud oma kätetööst rääkima. (Rahvast oli seekord rohkem kui Sigade revolutsiooni ajal, ma arvan. Tore.) Ja siis üks naisterahvas päris, et kuidas nii, tegite filmi, mis eestimaalasi ega -maad üldse heas valguses ei näita ja nüüd käite sellega mööda maid ringi? :) Aga ma vaatasin hoopis, kuidas noortel meestel puudus kogemus avalikuks esinemiseks või pigem küsimustele vastamiseks. Siin ollakse harjunud, et kui vastaja tegelikult küsimusest aru ei saa või vastata ei oska, siis midagi ta ikka suust välja ajab ja pikalt keerutab, et teistele võhikutele vähemasti mulje jääks. Kas ma nurisen siin? Ei, üldsegi mitte. Lihtsalt meenutan.