Iga kord, kui aknast välja vaatan,

märkan, et see soe aastaaeg, mil siin nimeks kevadsuvisügis, on jälle sammu lähemale astunud. Jaa, näiteks õhtuhämaras tuled koju ja akna taga vilksatab midagi õrnrohelist - puul on pungad suuremaks paisunud ja pärastlõunal jalutad mõnest teisest aknast mööda ning ennäe - väikse õuna puu on õide puhkenud. Tekib idee, et kui mõne puu all istuda ja seda jälgida, siis võib silmaga puhkemist näha. Sellist juttu tahtsin kirja panna paar nädalat tagasi. Siis, kui ootamatult saabus oodatud külaline, soojalaine. Eks tegelikult praegugi taimed toibuvad talveunest ja sätivad kevadrüüdesse, aga nüüd on see aeglasem, tavapärane protsess. Tahan veel mainida, et esimene liblikas oli jällegi valge. Need kollased tunduvad siin tagasihoidlikud olevat. Tea, kas on jälle pulmakutseid oodata ;)