Kirjad koju

Eks ole, eks ole,

2008-08-06T12:54:00.004-04:00

mõtled küll, et ei ole enam midagi jututada: pole uudsust, suve ega midagi. Kuid siis juhtub jälle asju. Tahan nüüd kõigile teada anda, et elame majas, kus mõnedel inimestel on pikad näpud. Muidugi ei hakka ma siin täpsemalt osatama ega vanduma ja kui hiljem vastandatakse, siis võtan oma sõnad tagasi. Kuid las ma kirjutan ja maandan end.

Lugu hõlmab kahte päeva ja kahte pilti, toimumiskoht on sama, uksetagune - ühe suhteliselt väikese korterite arvu ja võib olla isegi väiksema elanike arvuga seitsmekordse maja viimase korruse ühe punase ukse tagune. Maja iseloomustamiseks olgu veel öeldud, et lisaks kümmekonnale korterile asuvad majas fonoluku valvatud välisukse taga veel ühe kiriku ja kultuuriorganisatsiooni ruumid ja tõsi, viimasele korrusele ei pea kõmpima, vaid võib sujuvalt ja pingutuseta sõita liftiga.

Esimene pilt siis. Esmaspäev. Omanikud on tegutsemistuhinas ja õnnelikud. Nad nõustuvad üksteisega, et tegemist on justkui jõuludega keset suve - taas saab pakke lahti harutada ja õrnalt asju ritta ladudes mõelda, heh, just seda ma ootasingi. Üks oodatuist on tõeliste jõulude ajal tõelisest jõulupakist välja koorunud uksematt, selline lihtne - pruunikas, viisnurkne ja sõnaga HOME selle keskel. See matt tundus omanikele, suurtele pesapallihuvilistele, nii armas, et tookordses home'is teda kilepakendist lahti ei võetudki, vaiti hoiti hellalt kapinurgas, tulevase ja siis veel teadmata, et punase uksega kodu tarvis. Esmaspäeva õhtul kella viie paiku asetavad omanikud pruunika mati õrnalt selle uude asupaika punase ukse ees, kuid otsustavad ta järgnevaks vihmaseks päevaks veel kilesse jätta.

Teine pilt. Kolmapäev. Järgmine vihmavaba päev. Üks omanikest otsustab keskpäeva paiku punase ukse kaudu väljuda ning pärib teiselt, et kuule, vihm on nüüd otsa saanud, kas ma võtan mati kile seest välja? Võta, nõustub teine. Esimene avab oma seitsmenda korruse punase ukse, kuid matti selle ees ei ole...

Kuidas aru saada, et oled sattunud Euroopasse?

2008-04-07T22:17:00.003-04:00

Võtke minut mõtlemiseks ja vastake. Kindlasti on teil õigus. Aga selle mõistatuse vastus on: reserveerimine pole kokkulepe, vaid lõbus ajaviide kliendile. Tähelepanek põhineb kahe nädala jooksul kahele Euroopa riigile alluvatel territooriumitel kogetul. Üheks juhtumiks oli auto reserveerimine nädalaseks kasutuseks, teisel puhul kohtumine konsuliga. Riikide nimesid ei hakka siinkohal nimetama. Mõlemal korral tabas sündmustega seotud ameerikamaalast sokk. Teadmatusest ju. Eks sellega tuleb (jälle) harjuda.

Hetkel tahaks veel üht-teist lisada ametimeestele antud võimust seadust teha ja tõlgendada (s.t. mitte teada, kuid vabal valikul midagi välja mõelda ja kehtivaks kuulutada), kuid targem oleks kindlasti suu pidada...

Kollaste liblikate eest põgenemisest

2008-04-07T21:50:00.003-04:00

ei tulnud seekord kahjuks midagi välja. See juhtus munadepüha eelsel esmaspäeval, kui ma selle aasta esimese ära nägin. Mikel võib-olla vedas, ta nii väga linnaloodusest ei huvitu. Kuid kui järgi mõelda, siis olid Aruba-saarelgi enamus neljatiivalisi helekollast värvi, kaktuserohelise taustal hästi silma hakkavad, heinakollase kohal vähem. Ookeani ääres olid pelikanid, kuumal rannaliival sisalikud ja siin-seal ringi lontimas kõhnad, armsad koerad. Inimesi leidus erinevaid: ookeanilaevadelt uudistama tulnud sortsilisi, rannariietes või kenades suvekleitides kuurortilisi, emamaalt saabunud seikluslikke noori ja kohalikke, enamasti tumedanahalisi, heledates pluusides töölisi või tavapärastes kontoririietes kontoritöölisi.

Enamus turiste tundus saare asukoha tõttu Ameerika mandrilt pärinevat. Aga räägiti, et rannas tundvat eurooplased kohe ära. Tulevat vaid meeste ujumisriideid vaadata. Ja naerdi heasüdamlikult. Aga mulle meenus jällegi mu tähelepanek. Teate kindlasti, et igas sadamas pidi üks eestlane olema. Minu versioon sellest ütlemisest on, et igas linnas oma venelane. Isegi kui sa teda esimesel päeval ei kohta. Ja las ma veel praegu täiendan seda, et igast kolmandast linnast leiad ameeriklase, kes kruiisituristina Tallinnas käinud.

Paremad mõtted tulevad öösel

2008-03-08T16:12:00.008-05:00

Nii on. Aga kui hommikul üles kobistad, siis ei suuda mõhku meenutada. Ometigi, uhked pealkirjad ja sissejuhatused ja sujuvad üleminekud olid vaid pisut enne päevatõusu olemas. Ja siis on kõik kadunud!

Aga kui päevadest rääkida, siis vaadake seda pilti. Täna pärastlõunal tegin. Ja taevas on ausõna kollane. Selline natuke tolmutamas käinud maatibu kollane. Pooltunnikest enne seda säras taevas päike ja minuteid hiljem oli ümbrus hall ja vihmapiisad kleepusid aknale. Kuis ma seda kõike nii täpselt laupäeval tean? Istu(si)n toas ja jälgisin oma silmaga, praegugi hoian silma peal, sest poolhaigena on parem tuulevarjus istuda, eks ole ju. Täna on tuuline: naabri aeda potsatas tema naabri puu küljest mõnemeetrine oks (selle hetke ma tabasin ka ära. nii põnev, nii põnev vaade on mul aknast!). Aga kesknädalal, oli see siis kolmapäev või neljapäev ja miks me peame seda kesknädalaks kutsuma, kui meie jaoks tegelikult ei ole?, kuulsin esimest korda, et Fredi piirkonnas kuulutati tornaado hoiatus välja. Muidugi ei tulnud ta siia. Ma arvan, et ilmatargad on siin sama ettevaatlikud kui teised teenuste pakkujad - muudkui hoiatavad, et hiljem ei peaks vastutust oma kaela võtma. Kui pakid midagi kilekotti, hoiata. Kui pakud kohvi papptassis, hoiata. Kui pesed põrandat, hoiata.

Aga muidu selle üle on mul pidevalt hea meel, et ma kevade tulekut arvan ära tundvat. Teeb ju rõõmsaks, kui näiteks peale kuut õhtul sõidad kuskil maanteel ja taevas on veel pisut roosakas ning silm seletab tee kõrval peatunud hirvi (neid pole küll tegelikult siinkandis viimastel aegadel trehvanud, aga on ju võimalik). Kui oleks ööpime ja vaid tulukesed kahekaupa reas vastu vilksatamas, siis ei tuleks head tuju kuskilt, kui seda eelnevalt varutud pole. Krookused ka juba mitmel pool väljas ja mu klaasvaasides ajatatud nartsissid ära õitsenud.

Kes tegi pikima liu? ;)

2008-02-05T22:04:00.000-05:00

Heh, mina täna küll tulemust kirja ei saanud. Kui keskpäeva paiku olekski olnud võimalik värsketel vihmapiiskadel pisut liuelda, siis seda ei saa ju ausaks tulemuseks lugeda. Söögiga vähemasti petukaupa polnud, no mittte täielikult. Mõni meist sõi hernesuppi (purki topitud, tunnistan üles, sest iga päev pole ju mahti vaaritada) ja mõni teine viimaseid peenleiva viilukaid. Magustoiduks muidugi koorega kuklid (aga kuidas sa koorikut pruuniks saad ilma, et sisu ära kuivaks?). Mnjah, otsustasin eile, et seekord püüan vana head toidutraditsiooni elus hoida, kuid kahjuks pean ütlema, et pettus oli olemas. Mäletan, et mõnedel aastatel sai näiteks vahukoort niisama saia peale pandud ja tulemust nauditud. Aga nüüdseks on mu maitsemeel hoopis teistsugune. Vastlakukkel - kes selle välja mõtles? Kuid teise nurga alt vaadates ja vaagides: kui ikkagi tuled väljast külma käest, võib-olla käisid just mäe peal kelgutamas, ja tirid kasuka seljast ning keedad pliidil kuuma magusa kakaoportsu ja siis haukad pagari küpsetatud kuklit kõrvale - võib päris mõnusa olemise tekitada. Kui tuled oma troopilisest õuest kaks sammu ja unistad värskest kalast jaapani moodi või kodujuustupallikestest tulises india kastmes, siis mahedatel põhjamaisetel roogadel on raske neid maitseootusi ületada.

Ilm on ju alati mu lemmikteema olnud

2007-12-15T22:37:00.001-05:00

Nüüd kahjuks ei viitsi sellestki kirjutada. Aga täna tegelikult prooviks, igavusest ehk. Niisiis, usute või ei, aga see oli alles kaks laupäeva tagasi, kui meie tänava puud ja mõned teised ja ühes linnaservas terve väike allee olid pruunikaspunaste ja tumekollaste lehtedega kaetud. Siis öösel tuli suur tuul ja tol pühapäeval kasvas tormiks. Pühapäeva õhtul hakkas veel ladinal vihma sadama. Esmaspäevaks olidki vist pooled lehed läinud ja kui terve kolmapäevase päeva lund sadas, siis langesid ülejäänud lehed ka, raskuse all. Nii et siit mul järgmine aasta hea vaadata, et tänupühade ajal paras siin troopikas lehti kaemas käia. No olgu, olgu, nädalake varem.

Tänupühade menüü tahtsin ka retseptidena üles riputada. Aga see nõuab palju-palju klahviklõpsimist. Eks näis. Kirjutan siis hoopis, et sõbra koduaias hoolega kasvatatud maasikad, kui nad on suhkruga magusaks tehtud, kas teate, on südatalvel sügavkülmast võttes minu arust sama keelt alla viivalt maitsvad kui suvel söödud. Nämm!

Novembri algusest meenub nädalalõpp, kus kahe õhtu jooksul sai kaht uut filmi vaadatud. Mõlemad agulielanike eludest, üks Bostonist, teine Tallinnast. Üks neist oli päris hea ja teine, noh, normaalne. Ja siis veel, Sügisballi operaator ja üks peamistest tegelastest olid tulnud oma kätetööst rääkima. (Rahvast oli seekord rohkem kui Sigade revolutsiooni ajal, ma arvan. Tore.) Ja siis üks naisterahvas päris, et kuidas nii, tegite filmi, mis eestimaalasi ega -maad üldse heas valguses ei näita ja nüüd käite sellega mööda maid ringi? :) Aga ma vaatasin hoopis, kuidas noortel meestel puudus kogemus avalikuks esinemiseks või pigem küsimustele vastamiseks. Siin ollakse harjunud, et kui vastaja tegelikult küsimusest aru ei saa või vastata ei oska, siis midagi ta ikka suust välja ajab ja pikalt keerutab, et teistele võhikutele vähemasti mulje jääks. Kas ma nurisen siin? Ei, üldsegi mitte. Lihtsalt meenutan.

Jõuan lähemale!

2007-11-02T22:56:00.000-04:00

See siin üks omavaheline nali minu ja mu vahel. Aga mis ma tegelikult tahtsin kirja panna, oli üks söömalugu. Läinud Mike, Tim ja kolm nende sõpra valgete laudlinadega itaalia restorani õhtustama (see juhtus täna, viis tundi tagasi). Istunud lauda ja hakanud tellima. Siis pannud tähele, et ettekandja-neiu räägib aktsendiga. Olen kindel, et enne kui küsimises üksmeelele jõuti, arutati isekeskis mitu korda, et kas tasub neiult päritolu kohta küsida ning millist kodumaad välja pakkuda. Sest nii üldiselt on olnud. Aga ühesõnaga otsustanud siis lõpuks pärida, et Kust sa oled? Vastus - Eestist. Tim öelnud veel, et ta just käis Tallinnas ja siis söödud rahumeeli edasi. Kui juba arve makstud sai, ütles Tim ettekandjale tänutäheks "Aitäh." Ütles teise korra veel, sest tundus, et hääldus ei kukkunud päris õigesti välja. Ei, neiu ei näinud öeldust aru saavat. Kuid siiski palus korrata. Seletasid siis noormehed talle, et püüdsid kõigest väest eesti keeles tänada. Neiu vabandas, et ta eriti ( :D ) ei räägi eesti keelt, ta rohkem vene keele peal. No heakene küll. Mike siis tahtis omakorda kena olla ja ütles "Spasiba." Ütles mitu korda. Neiu arvas, et ahaa, see on vene keeles, kuid ei tundunud eriti vaimustunud olevat...

Kõrvitsalaternad

2007-11-01T23:08:00.000-04:00

on Eestisse jõudnud ameeriklaste hällõuiini leiutisena. Kes seda ütles? Igatahes see juhtunud ühel uusaastaööl (tuhande üheksasaja) kuuekümnendate keskel, kui Nõmmel liikus ringi seltskond imelise laternaga - kõrvitsasse pistetud küünlaga. Laterna kandjateks olnud noored mehed kordamööda, nende seas üks väga tuntud malemees, Igaveseks Teiseks kutsutu, kelle pärisnime siin igaks juhuks ei hakka kirjutama.

Üks naisterahvas kurtis

2007-10-19T17:57:00.001-04:00

hiljuti, et iga päev kui ta koju jõuab, on postkastis paar-kolm reklaamiajakirja ootamas. Nii, nii, hakkab tasapisi peale see jõuluhullus. Meie õnneks nii palju rämpsu ei saa, aga eilse saagi hulgas oli ajakiri-buklett, mille kaanel suur pilt armsa veise ja naerunäol inimestega ja ürituse nimi - Mullikas Rahvusvaheline. Misasja nad meile, linnainimestele, nüüd lehmi pakkuma hakkavad, mõtlesin. Aga siis lõin ajakirja lahti ja lugesin natuke ning sain aru, et tegemist heategevusliku organisatsiooniga, kes heategijate annetuste eest ostab lehmi, lambaid, kaamleid ja igasugu muid pudulojuseid ning annab need siis vaestele inimestele kasvatada ja majandada. Bukletikeses olid pildid õnnelikest uutest omanikest Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Aga et juhuslikele lehelappajatele rahast loobumise tegu kergemaks teha, oli piltide kõrval kenasti selgitatud, et näiteks 500 $ eest saab osta lehma, aga 50 $ eest lehmaosaku või et 150 $ võimaldab kinkida laama ja 20 $ pihutäie tibupoegi. Imelihtne! (Võib-olla teate, et (võõramaa) lastekodulastega tehakse ka tihtipeale niimoodi. Kuid laste üle on natuke lihtsam arvet pidada, nemad elavad enamasti ühes kohas koos ja seetõttu saab orvu toetamise puhul vastutasuks lapse pildi ja mõnikord koguni kirja või joonistuse. Kuid loomad saadetakse üle maa laiali ning neilt pole mõtet joonistusi nõuda.)

Siis ma läksin nende kodulehele ja uurisin natuke. Tuli välja, et lisaks näiteks Hiinale ja Keeniale on organisatsioonil praegu projektid käsil USA-s, Kanadas, Venemaal ja mitmetes endistes liiduvabariikides. Eesti talunikest saavat peaaegu 3 miljoni krooni ulatuses abi saarte ja Rõuge valla väljavalitud pered. Oi, ja abi saaja puhul on tingimuseks, et ta nõustuks (tihtipeale tiinena) saadud looma järeltulijaid edasi kinkima, et kogukonna teisi peresid ka paremale järjele aidata. Nüüd vaatasin, et näiteks Oma Saar kirjutas sellest ka.

Sõbrapäeva paiku

2007-10-17T22:46:00.000-04:00

kirjutasin linnas välja kuulutatud eriolukorrast. Nüüd oleme jälle hädas. Kuid kui talvel oli probleemiks sademete üleküllus, siis seekord on lugu vastupidine - vihmast on suur puudus. Võib-olla tõesti, et kevadel, kui öökülmad otsa lõppesid ja muru kasvama hakkas, oli ta roheline. Aga minu mäletamist mööda oli rohi suve alguseks juba pruunikas. Käisin veel Chicago tagagi võrdlemas, aga ega neilgi midagi ette näidata olnud. Ja alles juuli lõpus või augustis täheldasin, et muru oli muru värvi muutunud. Jaa, midagi räägiti talunikest ja maisikõrte varasemast pruunistumisest.

Nüüd on siis põud linna jõudnud. Siin omad mured - autoparandajad on näiteks tööta, sest keegi ei libisevat libedal teel ega tajuvat, et kummide muster on õhukeseks kulunud ega haaku enam. Aga mis see olukord tavakodanikele tähendab? Linnapea käsul tuleb vett kokku hoida. Nii eramajapidamistel kui äridel ja golfiväljakutel on keelatud murusid kasta, taimedele võib anda ainult kogutud vihmavett(!) või taaskasutuses olevat vett (nagu seda teeb linnavalitsus), taimekasvatajad, autopesijad ja valitsusasutused peavad oma veekasutust vähendama kümnendiku võrra ja elanikele on see soovitatav, purskkaevud tuleb seisma panna (kui just kalad suremisohtu ei satu) ja restoranidest saab (tasuta kraani)vett ainult küsimise peale.

Kiika mu kööki

2007-10-06T08:03:00.001-04:00

seisab nüüd seal paremas servas, Külasta all. Mitu-mitu korda olen tahtnud oma kokakunsti saavutusi ja avastusi teiega jagada, aga alati olen kartnud, et siis muud enam kirja ei panekski kui retsepte. Nüüd lõpuks koitis mulle, et võin nad ju teise kohta koguda. Suvi läbi olen mõlgutanud päevikukirjet teemal Vaene ämm. Eks see retsept tuleb ka varsti. Aga alustuseks midagi eilsest õthust, mis sai kokku pandud varem sirvitud retsepte meenutades ja pisut improviseerides. Olin enda üle väga uhke - nii käepärased, igapäevased ained ja milline maitseerinevus Eesti igapäevasest.

Arvake ära,

2007-10-06T07:33:00.000-04:00

mis ma täna [s.t. neljapäeval, 04.06.] lõunaks sõin. Kana klimpidega. Eks kui vanast maailmast tuldi, võeti ka oma söögikombed kaasa, kuid nii uus kliima kui juba olnud ning juurde toodud teistlaadsed inimrühmad mõjutasid ja suunasid neid kombeid. Millest ma siin jututan? Eks püüan toidutegemise ajalugu ümber jutustada. Aga nii ta on, et näiteks piirkonniti on arusaamised erinevad. Võtame hommikusöögi. Ütleme, et põhja pool peetakse lugu toitvast, inglise tüüpi einest peekoniga, kuid munad on lihtsa pannile lahtilöömise asemel tehtud kohevateks pannkookideks, mille peale pannakse võisilm ja vahtrasiirup. Mmmm - krõbe peekoniviiluke siirupikastmes! Lõunapool aga süüakse terad tõenäoliselt püdela pudru kujul, ka võisilmaga. Mis jällegi kaugel läänes hinnas on, kahjuks ei oska öelda - värske apelsinimahl?

Kana klimpidega aga on küllap üks kohalik versioon üldlevinumast saia-liharoast. Kana on keedetud loorberivees ja vististi porganditükikestega nning keeduleemest saab hea, õrnalt süldimaitselise kastme. Klimbid on ses toidus suuremad, lausa väikse kakukese mõõtu ning üsna saia-pärase väljanägemise ning piimasupi-klimpidest palju õhulisema konstistensiga. Kui hästi see süüa mekib? Kui palju ootamatud kombinatsioonid on suutnud mind meeldivalt üllatada, siis klimpidega kana ma eriti ei soovita (söön küll, kui tasuta pakutakse), kui just hakklihakastega saia üheks oma lemmikuks ei pea.

Kas sa oled osaliselt venelane?

2007-10-04T22:11:00.000-04:00

Päris minu käest üks pooltuttav tütarlaps (loe: noor naine), kui esimesele küsimusele vastuseks saadud "Ma olen Eestist" ei osutunud oodatavaks vastuseks. Miks ta oletas, et ma olen venelanna? Aga sellepärast, et arvatakse, et venelannad on ilusad... Ja nagu muud eurooplased, kannavad sõrmust paremas käes.

Sügis juba käega katsuda,

2007-09-22T23:16:00.000-04:00

aga magusad suvelõhnad metsade vahel pole veel kuskile kadunud. Ei olegi ma aru saanud, millised taimed neid levitavad, aga igatahes olemas nad on, ja sugugi mitte sügiseselt küpsed. Mais aga tundus küll valmis saanud olevat. Talunikel varsti aeg teda koristada ning linnasaksu mööda labürinte jooksutada.

Suvelõpu laatade aeg on ka käes. Me käisime eile oma küla laadal. Kuigi maakonna koolilastele oli just laadakülastuseks vaba päev antud, polnud neid ja nende vanemaid täis topitud autode voog ka päikseloojangu eelseks tunniks vaibunud. No tuhatkond külastajat seal laadaväljakul ikka ringi jalutas, lisaks veel sadakond söögivalmistajat, mängujuhti ja loomatalitajat. See tohuvabohu olevat isegi kohaliku, kuid üritusest varem mitte osa võtnud külastaja jaoks elamuseks olnud.

Mis me siis tegime? Karussellidele-hipodroomidele seekord ei läinud. Sõime kõhud laadatoitu - poola ja itaalia vorstikesi ketšupi või hapukapsaga saia vahel, suitsukalkunikoibi, maisikooki peidetud viinereid, fritüüritud paneeritud sibulaid ja maisitõrvikuid, taldrikusuurusi õhulõhedega pontšikuid ja õunapomme - täis. Fritüüritud Domino küpsised, karamellkattega õunad, värskelt pressitud magus sidrunijook ja mitmed kirjeldamatud liharoad jäid kõhuruumi piiratusest tulenevalt järgmiseks korraks. Väljanäitusele toodud pudulojuseid vaatasime ka. Kõige naljakamad olid laadal sündinud tosin paaripäevast põrsast ning peaaegu kerakujulised ilmekate nägudega pikavillalambad. Kas just nende või kaaskannatajate lambukeste kasukast saadud joogipulbriga värvitud villatupsud ei olnud üldse naljakad. (Joogipulber on enamasti punane või kollane pulber, mida lisatakse joogiveele, et teha mõnus, maitsev jook, mis, ei saa salata, tihtipeale värvib keele või suunurgad pulbri värvi.)

Toredat romantilist suvepilti

2007-09-16T22:12:00.000-04:00

tahtsin juba ammu-ammu siia kaunistuseks üles riputada. Aga ei saanud sest suvisest fotojahist asja. Nüüd siis otsustasin näiteks panna oma viimase klõpsu, laupäevasest DC-st. Käisime koos filmisõbra Jasoniga pealinnas üht Vene väärtfilmi vaatamas (Starkovski "Stalker" kui soovite teada) ja kahjuks ei olnud kuulnud, et samaks pärastlõunaks oli üks siinne sõjavastane rühmitus demonstratsiooni/marsi korraldanud. Tulime metroost maa peale ja leidsime end lippudega vehkivate, lippudesse, jahimehekuubedesse ja Harley Davidsoni särkidesse mässinud habemeliste meeste keskelt. Siiski, siiski, mõni õbluke lillelise kleidi ja lasteaialapsega noor ema oli ka. Hõikasid seal u-s-a, u-s-a ja hoidsid Toetame oma [sõjaväe]üksusi! laadis silte püsti. Millegipärast seisid nad kõik kõnniteel, rauast teisaldatavate väravate taga reas. Alles hiljem saime aru siis, et nonde piketeerijate eesmärk polnud mitte kahekordsetes punastes bussides sõitvatele turistidele lehvitada ja kõnniteid ummistada vaid hoopiski päeva põhidemonstreerijatele, tuhandetele marssijatele oma veendumusi hõikuda.

Suvi on puhkamiseks, eksju.

2007-09-15T07:46:00.000-04:00

Kui suvi läbi, siis võib jälle uue innuga vanade, tubaste asjade kallale asuda, eks ole? Ha-haa. Aga tegelikult, kuidas inimesed peavad oma uue-aasta lubadusi? Ja kuidas nad suhtuvad 24-tunnistesse päevadesse, millest pea iga neljas tuleb tööle pühendada? Mis ma siinkohal püüdsin öelda, oli, et minu arvates on aeg ammu küps nelja- või isegi kolmepäevasteks töönädalateks.

See omakorda meenutas mulle üht viimatist uurimusuudist ameeriklaste tööharjumuste kohta. Olid teised nii uhked oma esikoha üle maakera suurimate töövihtujate ja kõrgeima produktiivsusega töötegijatena. Aga milles seda produktiivsust mõõdetakse? - toodetud dollarites! Sugugi mitte nii uhked ei olnud nad ühe teise raporti üle, mis kuulutas, etviimase aasta jooksul pole ülekaaluliste inimeste hulk üheski osariigis vähenenud. Vaid ikka vastupidi. Kuid noh, selleteemalisi jutte võib kuulda iga päev ja seetõttu võib seda kui taustamüraks pidada ning vabalt eirata ja oodata hoopis uudist, mis kuulutaks doktorite edusammust selle "haiguse" võitmiseks.

Mõnest kohast mööda minna

2007-09-08T18:46:00.000-04:00

ilma, et kirjutaks, on väga raske kui mitte võimatu. Neljapäeva õthul näiteks parkisin autot ja tegin linna peal väikse tiiru ning siis märkasin ühel ristmikul sildikest, mis kuulutas: nüüd avatud Euro market! Ohoo, mõtlesin, vaja mõnikord käia ja järele vaadata, mis need Fredi venelased ka üles leidnud on. Sest kes muu, kui slaavi rahvad eurokaubandusega tegelevad. Täna siis seadsimegi oma jalutuskäigu niimoodi, et Kiriku(te) tänav marsruuti jääks. Leidsime üles, astusime sisse. Väike poeke nelja rea riiulitega. Olid kuivained- manna ja tatar, maisipulgad, liha- ja kalakonservid, mitmesugused vekitud juurviljad, hispaania mahlajoogid ning väike piimalett. Leti taga seisis noor vene naine ja püüdis ameerikalikult naeratada. Valisime välja kefiiri (et kas on teistsuguse, õigema maitsega) ning Sakslaste marineeritud seened (kukeseene isu pole nii kerge kaduma) ja raamaturiiulist leidsime NSVL-s välja antud Jaan Krossi lühijuttude raamatu. Kohupiim ja maitsestamata manna jäävad tolleks korraks, kui küpsetamistuhin peale tuleb. Kalevi šokolaadid ehk pidulikemateks puhkudeks.

Veel kuulsin, et just eelmisel päeval oli müüjanna vestelnud teise neiuga Eestist, keegi Olga Tallinna lähistelt olevat läbi asunud. Nojah, teenindajainimestelt ikka mõnikord harva-harva kuuleb, et ümbruskonnas meid liigub, aga ise jutuotsale pole trehvanud. Mida ma siin jututangi! Vaid ühel korral, kuskil juuli lõpupoole proovisin seda kohalike lähenemist, et sekkusin võhivõõraste inimeste vestlusse. Sest nemad ei näinud õiget lahendust teadvat ja no kuidas ma jätan ütlemata. Aga staadionitel või restoranilaudades on niimoodi, et keegi ei tohi pahaks panna, kui naabrid nende jutuajamist järgivad.

Mitu poega on pardil?

2007-05-09T22:09:00.000-04:00

Jaa, eelmise nädala neljapäeval ujus kanalis üks emapart. Tal olid pojad või tütred ka kaasas, aga ainult kaks tükki. Ja isa polnud ka märgata. Ei tea, kuhu nad jäid. Aga ema nautis aeglaselt mööduvat ümbrust ja sooja ilma ja kes teab, mida veel ning peaagu lasi voolul ennast edasi viia. Väiksed pojakesed aga "jooksid" nagu lestad võtsid, et ema kiiluvees püsida. Naljakas oli vaadata. Aga ei osanud otsustada, kas selline kasvatusviis heaks kiita või mitte. Ja siis oli kanalis veel suur, valge- ja oranživärviline kala. Mike ütles nime ka, aga ma praegu ei mäleta.

Eelmisel kolmapäeval istusin tunnikese väljas värske õhu käes. Siis läksin sisse ja vaatasin, et nahk punetab. Päikest oli liiga palju saanud. Või on ta aastaga tugevamalt kirgama hakanud - eelmisel kevadel ei teinud tunnine istumine küll midagi.

Ja puulehtedega on häda: teisipäeval (ikka eelmisel nädalal) sõidad kiirteel ja vaatad, oh, kui tore, puupungad suureks paisunud, osad juba lehed välja rullinud ja teised puud valges või roosas õierüüs [luuletamine turgatas korraks pähe]. Aga neljapäeval sõidad sama rada ja lehed kõik juba täis kasvanud, õied oma varju peitnud. Ei saa enam pilti ega nuusutada ega midagi.

Läbi saab see lõbu,

2007-04-24T22:22:00.000-04:00

mille umbkaudseks nimetuseks oli nurgakorter vaatega 14 lehtpuule ning tühjale parkimisplatsile. Puud on senini kõik alles ja linnudki käivad endistviisi kädistamas, kuid parkimisplatsil müttab aeg-ajalt töömehi, kes omanikult viimaks ometi käsu on saanud plats korda teha, et siis autosid täis toppida. Võttis aega mis võttis, aga muud tarka nad välja mõelda ei osanud, kui et tühjalt seisvast parklast sissetulekut teeniv parkla teha. Kaks esimest klienti on ka juba olemas, aga nemad tunduvad olevat vaiksed ja rahumeelsed inimesed. Õnneks.

Kui paar reedet tagasi oli pesapallihooaja avamäng, siis sain oma lootusele kinnitust - on meil tõesti läbi akna võimalik ilutulestikku jälgida. On Miku oma vaid üks kahest hästi paigutatud korterist siin majas. Ja see tõsiasi tuleb meelde jätta, kui müügiks läheb. Onju. Tõmba fassaadile uus värikord peale, saad maja eest uhkemat hinda küsida. Kraabi vanad põrandalauad välja, sama lugu. Ega's ilutulestiku-vaategagi teisiti saa olla.

Pühapäeval saime selle aasta esimese päevituse (loe: põletuse), kuid sellegipoolest tahan ma öelda, et suvi on tore. (Vahel vaid liiga palav;)

Iga kord, kui aknast välja vaatan,

2007-04-13T06:49:00.000-04:00

märkan, et see soe aastaaeg, mil siin nimeks kevadsuvisügis, on jälle sammu lähemale astunud. Jaa, näiteks õhtuhämaras tuled koju ja akna taga vilksatab midagi õrnrohelist - puul on pungad suuremaks paisunud ja pärastlõunal jalutad mõnest teisest aknast mööda ning ennäe - väikse õuna puu on õide puhkenud. Tekib idee, et kui mõne puu all istuda ja seda jälgida, siis võib silmaga puhkemist näha. Sellist juttu tahtsin kirja panna paar nädalat tagasi. Siis, kui ootamatult saabus oodatud külaline, soojalaine. Eks tegelikult praegugi taimed toibuvad talveunest ja sätivad kevadrüüdesse, aga nüüd on see aeglasem, tavapärane protsess. Tahan veel mainida, et esimene liblikas oli jällegi valge. Need kollased tunduvad siin tagasihoidlikud olevat. Tea, kas on jälle pulmakutseid oodata ;)

Mäletate neid aegu

2007-03-18T22:39:00.000-04:00

aastaid tagasi, kui lumehanged olid aknani ja püsisid seal vaata et pool aastat järgemööda ;) Siis sai väljas kelgutatud ja porgandninalisi ehitatud ja kraavikaldaile kindlusi püstitatud ja üldsegi mitte tuppa minna tahetud. Aga lõpuks läks kottpimedaks ja ikkagi pidi minema. Külmavõitu koridoris saapad jalast, edasi toasooja, kindad käest ning kohe vannituppa, sõrmed jaheda vee alla. Nii soojenesid külmunud näpud tasapisi üles ega tundnud nii suurt valu. Reedel aga polnud mul jahedat vett ega ühtki muud leevendajat käepärast - kannatasin ja huilgasin, kui autolt lund kraapinud ja tuimaks muutunud sõrmed soojenenud autoõhus "sulama" hakkasid. Kolmapäeval oli üle 20 kraadi sooja, ööseks jätsime akna lahti. Neljapäeval oli ka mõnusalt hiliskevadine temperatuur, kuid õhtul jahenes. Reede hommik oli külmavõitu ja vihmane, lõunaks muutus sadu lumeks ning õhtuks olid autod jää- ja lumekorraga kaetud. Selline kiuslik talv siis. Ennast pole ollagi, kuid siiski keeldub oma valitsemsõigusi loovutamast.

Eile oli püha Patriku päev. Mõnikord öeldakse, et sel päeval muutub iga ameeriklane iirlaseks. Esiteks on neid kodanikke, kel ükski esivanem Iirimaalt, üsnagi palju ja teiseks - mis ses ikka halba saab olla. Üheks päevaks ju vaid. Oli Frediski roheliste kaabude, särkide ja kaelakeedega noori ringi liikumas. Kanalivett siin kahjuks ei värvita, paraadi pole, tuleb ise oma lõbustamise eest muret kanda. Samuti tuleks kohalikust iiri pubist koju minnes meeles pidada, et joomine ja autojuhtimine tuleb üksteisest lahus hoida - kui endal ununeb, siis ees, taga ja kõrval sõitvad politseiautod aitavad seda tarkust kinnistada. Krooniliste haigustega inimesed võiks veel kõrva taha panna, et enda jälgimist ei tohi unustada. Muidu võib juhtuda midagi sellist, et pidutsed öö läbi ja järgmisel hommikul tahad sõbra juurest koju minna, kuid näiteks astmahoog tuleb peale. Miskipärast ei suuda oma ravimit pihustada, võib-olla pole pea veel päris selge, ja siis pead esimesi möödaminejaid paluma, et nad kutsuks kiirabi. Ehk ei tahtnud purjuspäi juhtimise eest trahvi saada, kuid kiirabi arve tuleb siiski tasuda...

Istume lumevangis

2007-02-14T22:16:00.000-05:00

juba eile pärastlõunast saadik. Tegelikult otseselt siiski mitte. Lumi ei ole üldsegi mitte aknani nagu ta näiteks Nuustaku-mail praegu võib olla, vaevalt esimese trepiastmenigi. Kuid linna ja selle elanike jaoks oli eilne, 7 või 9 sentimeetrine kuhjumine üle jõu käiv. Juba teisipäeva hommikul oli näha, et ilmaennustajad olid vähemalt seda õigesti ette näinud, et lund hakkab sadama. Ja tundus, et võib sadada päev otsa. Siis võtsidki kooliametnikud ja hiljem muud otsustajad-korraldajad tegelased vastu otsused, et kool tuleb poolelt päevalt laiali saata ja näiteks õhtusse planeeritud üritused nagu piibliuurimised või väärtfilmivaatamised ära jätta. Lund on maas liiga palju ja see teeb autodega kohale või koju liiklemise väga aeglaseks, närvesöövaks, ohtlikuks ja mõnedele lausa võimatuks. Üleöö ei sulanud see lumi kuhugi (sadas hoopis ladinal jäist vihma, nüüd on puudel pisipurikad ja lumekate kannab hõlpsasti normaalkaalus inimesi) ja seetõttu oligi arvata, et täna tehti selle aasta esimene lumevangipäev. Linnapea kuulutas kohalikus raadios ja teles, et on lume hädaolukord. Autod ei tohi teatud kindlatel tänavatel parkida, nood tänavad püütakse pidevalt sahkatades läbitavatena hoida. Linnaliinibussid ei sõida ja üldse, linnaelanikel palutakse kodunt mitte väljuda, kui just väga-väga vaja pole. Koolid-lasteaiad kuulutasid endid suletuks, samuti osad linnavalitsemise asutused ja väga paljud töötajad otsustasid tööle mitte minna, võttes kas firma poolt lubatud ja tasustatud vaba päeva või lihtsalt keeldudes kohale minemast.

Kui nüüd korraks Garretti-elule tagasi mõelda, siis sealkandis on talved tundualt eestisemad. Lumevangipäevi tuleb tihedamini ette. Talvel koolis käies harjudki unistama, et oh, tuleks nüüd öösel jälle sahmakas. Põhi- ja keskkoolide lapsed võtavad vist juba loomulikuna, et kooliaasta kestab pea jaanipäevani (sest puudutud päevad tuleb hiljem järele teha). Küllap seal kesk-läänes ja kirdeosariikides on samamoodi.

Veel märksõnu

2007-01-28T23:20:00.000-05:00

Esimene lumi

Selle talve esimene lumi tuli maha 21. jaanuaril, pühapäeval. Algas sadu kuskil kella kahe ajal ja esimese tunniga laotus umbes 2 cm lund ning ülejäänud päeva ja ööga umbes sentimeetrikene, kuigi tundus, et sadas vahet pidamata. (Tervet ööd ma siiski üleval ei istunud.) Me läksimegi välja pärast seda esimese tunni sadu. Kesklinnas ei täheldanudki erilisi muudatusi, kuid linna ümbritsevatele kiirematele teedele jõudes muigasin endamisi, kui nägin k u i aeglaselt autodel liikuda lasti. Heh, mis veidrad, kartlikud linnainimesed - lund nagu peaagu polegi! Ja ometigi juhtusime peale ühele õnnetusele, kus vähesõidetaval teel kaks autot olid külgepidi kokku põrganud. Kuid siis tuli minu kord sõita. Püüdsin küll kõigist aeglasem olla ;) kuid pöördeid tehes meelitasin siiski rattad liuglema või tühjalt ringi käima. Enam-vähem ainsana foori taga seistes ei olnud suurt pabistada, et minema saada. Kuid jällegi kesklinnale lähenedes pidin mõtlema ja veel arglikumat kokutist teesklema, et mitte mingil juhul auto väiksemailgi kallakul seisma ei jääks. Kui mul kuiva suveilmagagi kipub auto mäenõlvul ennem tagasi, siis edasi liikuma, no mida ma ma siis libedatest talveoludest pidin arvama! Heh-hee. Aga õnneks, see teine auto, see automaadikas, mis esiteks pidevalt oma automatse haardejõu kaotab ja teiseks kurvides alatasa ebakindlana tundub, sel pole lumega probleeme. Kui ei kihuta, see tähendab.

Terje,

Tähtpäev tähtpäevaks. Tore on, kui on keegi, kes selliseid asju meeles peab ja ka teistele pidutsemiseks meelde tuletab. Aga mis ma siin tahtsin kirja panna, oli see, et pärast eelviimast kothumist mõtlesin ma selle peale, et kas tead, viimase viie aastavahetuse seas on ainult üks olnud, mil me teineteist pole näinud! Kas pole tore, ah? Minu arvates igatahes kindlasti. Muide, mulle kuidagi ei meenu 2001. a viimane päev, ei tulevärki ei midagi muud. Kas sa olid siis kodus käimas või?

Väiksest maailmast või riigist

Eelmise nupukesega natuke haakuv teema. Et kui väike ikkkagi ja tõepoolest on maailm, või noh, (osa)riik. (Hea, et ma pealkirjas "küla" ei kirjutanud, onju?) See lugu juhtus 20. jaanuaril. Mikel on palju töökaaslasi, osad neist osariigi ühes, teised teises servas, enamus keskel. Aga ühesõnaga, üks neist äärepoolsetest tegeleb vabal ajal andekate maalaste toetamisega ning kutsus meid vaatama, kui hästi nood noored, 9-14 aastased, teiste omavanustega võrreldes on. Kas ehitavad kiiremini ja täpsemini töötavad nanorobotid või mitte. Vot läksime me siis vaatasime ja kui peasaali uksest oli vaja sisse minna, siis püüdsime koos mingi pikemat kasvu keskealise mehega ust avada. Vaatasin talle korraks otsa ja siis teist korda ja tegin suured silmad ja ütlesin "tere". Oli nimelt mu lemmikõppejõud Garrettist.
Siia juurde lisan veel (autojutu lõppu enam ei tahtnud toppida), et tol pühapäeval peeti Ameerika jalgpalli hooaja karikamängude poolfinaalid. Ühe võitsid Chicago karud ja teise Indianapolise varsad ja et muidugi-muidugi Hoolehanid ja mõned Mike Indianast tulnud sõbrad on varssade fännid ning ülejäänud sõbrad pärinevad Chicago ümbrusest. Nii et finaalipäev peaks tulema tunneterohke.

Tallinn -Tartu maantee

Noh, otseslt küll mitte, aga ükspäev käisin sõitmas. Nii umbes 30 miili kaugusel teises linnas. Sinna kihutasin mööda kiiret, kahe- kuni neljarealist maanteed, natuke kartsin hilja peale jääda, ja siis ületasin minimaalselt kiirust ka. (Minimaalne või maksimaalne ületamine minu puhul on 10 m/h, teiste jaoks tol päeval ja ajal tundus olevat nii 15 m/h. Suurem jagu autojuhte sellist venitamist ei salli. See jälle selleks.) Kohale jõudmiseks kulus võib-olla 35 minutit. Hiljem oli vaja tagasi tulla. Mõtlesin, et kena ilm, varajane aeg veel ka, tulen mööda maalilist kõrvalteed. Võib-olla oli natuke pikem, kindlasti käänulisem tee, mõningate või üsna mitmete külakestega otse tee ääres ning kummaski suunas ühe sõidurajaga. Tallinn-Tartu maantee seega. Ja kui palju aega kulus, et kõikidest takistustest mööda või üle saada? Tublisti üle tunni!

Sireleid sai ükspäev juba mainitud, eks

2006-12-30T09:41:00.000-05:00

Aga nüüd ma tahan veel seda kirjutada, et eile hommikul, kui mööda linna sõitsime ja ühe valgusfoori taga seisma jäime, märkasin tänava ääres kirsipuukest, mis käputäie õisi õitsema oli ärgitanud (või ei suutnud ta nende kasvulusti pidurdada, ei ma tea, mispidi see käib).

Väikselt koos istusime ka eile nende sõprade-majanaabritega, kes juba jõulutähistustelt tagasi . Maitsesime erinevaid juuste ja veine ning julgemad proovisid ka Vana Tallinna ära. Ma ei teadnud, millega seda kokku segada tuleks, seepärast joodi puhtalt ja õhati ning ahmiti õhku pärast iga suutäit. Lõhn olevat hirmutav olnud, aga järelmaitse päris hea ja nakkav. Piparkoogid olid ka minev kaup, nii eile õhtul kui lennukis taani vanaonu jaoks.

Tere tulemast!

2006-12-19T23:04:00.000-05:00

Järjekordselt, kui nii võib öelda, või uuesti, kui soovite. Ja tere tulemast uuest kodust. Kuidas aga aru saate. Mis ma põhiliselt ja kindlasti tahtsin öelda, oli, et kui uskumatult piinarikas ja närvesööv võib elu ilma netita olla. Kuid kõige naljakam selle juures, et kogu see seitse päeva, mis ma kirusin ja sõnusin, oli ta meil siiski olemas. Oleks vaid pruukinud õige arvuti käima lülitada...